Blog

22. sept. 2016

„Elus on vahel vaja viha ka, see aitab situatsioonides edasi liikuda,” ütleb Maire Taska

maire-taska3Maire Taska viib Taevas ja Maa keskuses läbi „Päästja, ohver, agressor” nimelisi konstellatsioone. See intrigeeriva nimetusega kursus ulatub tagasi minevikku ja on suuresti seotud suguvõsaga, kuid täpsemalt selgitab konstellöör ise.

Mis kursusega on tegu ja kellele see suunatud on?

Me kõik elame rollimängudes ja iga kord, kui tahame kedagi päästa ega suuda seda, kuna päästetav ei tee seda, mida ütleme, muutume ise agressoriks, ja seejärel ohvriks. Seda nimetatakse Hartmani kolmnurgaks – me liigume kolmnurgas kogu aeg ühest nurgast teise. Võime erinevat pidi liikuda, aga nii me elame. See, kuidas Hartmani kolmnurga järgi rollides oleme, näitab seda, kuidas üldse oma elus elame.

Kursuse käigus näeme enda ühendust oma suguvõsa päästjate, ohvrite ja agressoritega. Tihtipeale ei vali me ise, nt päästja eriala, vaid sellepärast, et süsteemis on päästja puudu. Päästjate erialad on arst, sotsiaaltöötaja, haridustöötaja, päästeametnik. Kui näiteks lapsena oli keegi peres väga haige ja me ei suutnud teda päästa, siis läheb selline inimene sageli arstiks õppima ja hakkab päästma maailma.

Kui meil puudub side mingite osadega, siis hakkame otsima oma peres seda puuduolevat osa. Siis tekivad sellised perekonnad, kus on tihti vägivald või keegi tunneb ennast ohvrina. Mitte sellepärast, et ta oleks ise ohver, vaid see võib olla seotud tema suguvõsaga. Nähes neid olukordi, võime vabaneda sellest rollist. Vaid neutraalne positsioon võib lasta rahulikult hinnata olukordi, kuhu satume. Me ei pea enam looma olukordi, kus oleme päästja või ise päästetud või võtma endale vägivaldse abikaasa, sest iga ohver nõuab agressorit ja igal agressoril on vaja ohvrit, et see side säiliks. Me vaatlemegi „Päästja, ohver, agressor” konstellatsioonis kõiki neid rolle suuremalt, laiemalt ja sügavamalt.

Millised on need tüüpilised mustrid, miks inimesest agressor saab?

Meie maailmas jääb tihti igast situatsioonist, mis on vägivaldne või eluga seotud, alles side, mis on tunnistamata ja puuduolevaks elemendiks meie suguvõsas. Konstellatsioonipõhiselt on nii, et kedagi, kes on süsteemis puudu, teda hakkab keegi järgmistest põlvkondadest asendama. Seejärel annab ta sinna energiat ja ühinedes selle rolliga, saab alguse meie sisemine viha ja sisemine nõrkus. Me teeme seda armastusest ja lojaalsusest oma suguvõsa ees, et säilitada seda suuremat organismi kui meie ise, millel pole tegelikult mõtet. Läbi konstellatsiooni võime näha, kellega oleme lõimunud, millise osaga suguvõsast, kes on meil puudu, ja vabaneda siis sealt.

Kui keegi inimestest tunneb, et on mustris justkui kogu aeg ohver või tahab kogu aeg päästa, aga ise päästes õnnelik ei ole, siis peaks just nemad olema need, kellele kursus on mõeldud?

Just nendele on see kursus oluline. Võin aga öelda, et me kõik elame nendes kolmes rollis. Niipea kui ühineme ükspuha kellega neist, hakkame hukka mõistma kõiki teisi, sattudes ise pärast samasse rolli. Selleks, et suudaksime ise pärast vaadelda tasakaalukalt seda, mis toimub meie ümber, peaksime olema sellest väljas. Kuni oleme ükskõik mis rollis, vahetume. Suguvõsa on suurem ja võimsam, ta mõjutab meid palju tugevamalt.
See konstellatsioon näeb välja nagu perekonstellatsioon, pannakse üles päästja, ohver ja agressor ning vaadatakse meie sidet nende rollidega. Paneme üles suguvõsa ja anname neile võimaluse, tunnistades kõike, mis on olnud, vabaneda sealt. Mõnel korral on mõned inimesed sealt puudu, siis on juba tehniline küsimus, kuidas konstellöörid selle lahendavad.

Kas tuleb meelde ka mõni tõeline vabanemine?

Meil oli viimasel kursusel üks noormees, kellel puudus üldse side agressoriga. Elus on vahel vaja viha ka, see aitab teatud situatsioonides edasi liikuda. Vihal on oma funktsioon meie elus ja kui meil puudub igasugune side, siis näiteks temal ei jätkunud kriitilistes situatsioonides üldse jõudu liigutada. Ta oli siis abitu ja kui ühendasime ta agressoritega, siis ta leidis endas meheliku jõu ning oli siis väga õnnelik ja endaga rahul.

Kas meil peakski siis olema side nii päästja, agressori kui ka ohvriga?

Jah, aga see peaks olema tavalisel tasandil. Me ei pea olema sinna sisse mingitesse rollidesse lõimunud, tavaline tasand on neutraalne.

GoodNews 13. september 2016

Monika Kuzmina, Jüri Kukk

GoodNews
rfwbs-slide