Blog

05/05/2020

Valul puhkav maailm

Kui ma eelnenu järel kõhklesin kahe ukse vahel, polnud mul viimaks midagi kaotada. Meesajastu, kes oli juba jala üle läve toetanud, lükkas mind iseseisvasse ellu – tahtsin või mitte. Ta noogutas kindlust südamesse poetades, ja teatas, et on aeg valu maha jätta. Hoopiski uutmoodi maailma astuda, – naisajastusse – sinna, milleks olin varem ümber sündinud.

Kuldne daam oli seda päeva, mu küpsemist, kaua oodanud. Nüüd, kui valmis olin, ei kõhelnud ma enam valust läbi kõndida, – seekord samm sammul enesekindlalt astuda – sest soovisin temaga silmast silma kui võrdsega kohtuda. Enam polnud mul ju midagi karta.

*****
„Ei!” lausub kõrval olev tüüp, samaaegselt tooliga kõikudes kui kuuene jõmpsikas, kes avastanud koolimööbli parimad nurgad.

Kergitan laia õlgkübaraäärt, mis järjekordselt silmile vajunud, et paremini kõnelejat silmitseda. Valgetes botastes ja triiksärgis kutt on enam kui ennast täis, ja paistab, et ta pole veel kaugeltki oma mahtu täis saanud.

„Ma pole nõus,” rajub vaikust eitav jässakas kumerik edasi. „Sa ei lähe kuhugi!”

Imetlen baaripuki vastupidavust sitke keha all. Tooli jalg on kaardunud kui vikerkaar üle taevalaotuse, ähvardades üsna pea järele anda. Kardan mehe kui tühja õhupalli eest leida, kui viimane peaks täies raskuses põrandale prantsatama.

„Noh, kas sul polegi oma arvamust?” raiub ta uue teemaga sisse.

NOOMIVAD ETTEHEITED
„Mõttetu,” sosistan omaette kübaraäärega krimasse varjates.

Kui kaua võib üks tüüp kandadel trampida?
Süda mitmeid sajandeid järjest kildudeks paukunud, meenutab terve organi asemel hoopis mosaiikvitraaži kirikuaknaruudul.

Muidugi! Uus ajastuuks avaneb alles siis, kui maskid kukuvad. Nemad aga suruvad moodsaid trendisaavutusi või odavat kaupa, Hiinas vorbitut, näkku – keegi lubanud vana ajajärgu riigikorra taastamisega rikastuda.

Teibin järgmiseks silmadki kinni, sest need hingepeegliklaasid võivad tasamahti puistada tõetera. Suu ja nina kaetud eesriidega, kust väljaköhitud saladused kangasse takerdunud, võib muidu katmata avaus end reeta.

Poetan ümara tera keelele, oskan sedamoodi valu suigutada. Viha, raju, mäss, – kõik need toredused – neelan korraga alla.

Järjekordne haigetsaanu, tema trambin jalge alla. Mängu võitja see, kes kõige rohkem haiget teeb, kas pole nii?

TÄNULIKKUSE KUMA
Meenuv tõde toob teadmise. Tõusen püsti, pühin tolmu pükstelt. Valu tunnistamine – sellest piisab, et võitjana mängust eralduda.

Olen tänulik valu eest, mis mind tänasesse tõi. Ei, ma ei kiida takka mööduva ajastu pimedust, teadmatust, taipamatust, reetlikkust ja kitsarinnalisust, vaid tunnistan selle vajalikkust õppimisvõime omandamiseks.

Kriipiv ajastu, kes armid rakkudesse talletanud, kuidas saaksin tunnistada tema teguviisi? Kuid mõistva ja mäletavana olen hakanud endast liialt hoolima, et tänulikkuse asemel hinges valu paisutada, mis ulatumatus tulevikus kõigest vihaks oskaks sirguda.

Jumalale tänud, ma pole ajastu, kes peab mineviku külge kinnituma. Nii loobun ladusalt etteheidetest, siin niisama, ei hiljem.

Vaatan viimast korda üksinduses kõlkuva meesfiguuri siluetti, tema meelitavat olemust, juhmi naiivsust. Kustunud loojuva päikesega, on nüüd see siis tehtud. Tagasiteed enam pole.

UUED TUULED
Meesajastu sulgenud, tõusen päevinäinud toolilt, et minevik seljataha pühkida.

Oh ei, mitte ülbelt teda eirates, vaid tänutundes homsesse kõndides. Ma ei pea teda enam kuulama ega tema soove täitma, tema linu voltima või voodit üles tegema, teda enda järel süükoormana tassima ja teistele passima. Nüüdsest olen vaba naine, kellele avatud kõrgeimad mäetipud, mida trofeesid toonud mägironijate silmad eales tunnistanud.

Olen hulljulge, et söendasin talle selja pöörata, nii ütles tema. Pole kindel, et kirvest tagantselga turja kihutav tabamus möödas pole. Portaal avatud, – üleminekuajastu – võib kergelt noppiv öö, enda manu, härdad hingeosakesed viia neljanda tasandi valu.

Jah, ma võiksin veel ühe elujagu kindla peale välja minna, no et kõik siin elus ikka sujuks ja kindel oleks. Siis kümne lisaeluga end premeerida, nuputada räämas üksinduses, miks kõik nii kaua kestis. Nii kraasin endalt haletsuse, võtan kukilt võõra süü, sest olen valmis.

Korduv dekaad, aastaid 480 000, ma enam ei jaksa, – ma pean valmis olema – sest kordus, see enam kui liig. Kirvest ja mõõka, no teda ma näha ei tihka. Riita tuld, ja teravat giljotiini, massimõrva, teda niisamuti.

IGANEV VALU, ET IDANEV KULDAEG
Naisajastu, seemnest võrsunud epohh, tema küsibki üksnes hulljulgeid – teistsuguseid ja vähe teistmoodi kujusid. Memmepoegadest põngerjad, mis siis, et nad nelja- või viiekümnendaid usinalt tallavad, kustuvates kehades redutavad, on kõik üksipulki tagasilükatud.

Kuldne daam, toonud endaga kindluse, kleebib horisondiulatusse üllatusena kuulmatu. Erineda, kohutavalt ebamugav, leian üle läve astujana peost võtme. Mõistvana kõikidele hingekaaslastele, kes teel kohatud, pakin nad moonaks, mis siiski vahemaailmast läbi mahtumata, möödanikku jääma sunnitud.

Hullud ideed ilmsiks, puistan täiesti teadmata kuidas, ennist nägemata seemned mulda. Kuhu suunda järgmiseks puri triivida, täiesti null mälu. Kuid kastekann näpus, kallan veega ujutatud peenrad looklema, sest kaasatoodud naisperioodil vett ju jagub.

KUHU EDASI, KUI VALU ON TÄIELIKULT KOGETUD?
Kuidas püüda tabamata tuuli, mis nõnda värskelt ja kosutavalt turgurtavad, eluisuga paitavad, kuid meenuv valu ikkagi okastraadina tundmatult hinge nöörib?

Vanas trampides, oleksin kui poodu, kes lõpuks kõigega harjub. Tõugata, siis lükata, kellegi järjekordse ohvrina valusaid vorpe seljal kartmas, või moodsat trendi, tumedate prillide taha matmas.

Miks me seda teeme, ma ei tea. Kõikide seinte taga juhtub puududes see sama.

Enesekindluse puuduses, tõetruu põlvini kummardajana, tõusen trööstivana valus. Minu annus on täis ja kogemuste pagas, tema enamgi.

Kellele läheb korda ainumalt teiste arvamus, ja nende kriitika? – on see vast õppetund.

„Ikka pole sa piisavalt teinud!” kuulen kaugusse, maailmadevahele, jäänud piuksuvat häält.

Taipan. Ma polegi piisavalt teinud. Ma ei sündinud selleks, et linu voltida, tolmu kapi tagant kokku koguda või lae alt ämblikuvõrke alla tuua. Tulin hoopis teisel põhjusel – tulin eluülesannet ilmsiks tooma, hinge avama, elama avatud südamega.

Elan avatud südamega;
südamest südamesse mõistmiste ja julgete katsetamisteni
Chandaa💜

FB: Chandaa
Instagram: Chandaa

Kristallitempel
rfwbs-slide